Miks vahel on raske mõista ennast ja teisi?

Minu elus on tulnud ette hetki kus kõik maailm mu ümber vajub kokku ja inimeste ligiolek on vastumeelne. Kui need ajad kestavad kaua siis ei talu ka lõpuks ennast. Laskud kogu oma olemusega negatiivse kaalukausi poole. Mis see on ? Miks see nii on ?
Ühel päeval kui taas olen, omadega sassis ja ummikusse jooksnud siis hakkan nagu ikka naistel tavaks oma pingeid maandama koristamisega. Muudkui tuuseldan tubades ja loobin asju ära ilma igasuguse kõhkluseta. Ja see on nii kerge, õige ja vabastav. Vean lapiga oma kapiotsa puhastada ja mõtlen, jeerum küll, kas tõesti on see minu kodu. See koht, kus on minu energia ja minu tunded ja mõtteenergia teeb oma töö. Alati hubane ja omane. Miks küll ometi olen ma kogunud siia sellist sodi ja milleks ei leia ma aega enda ümber oma keskkonda korras hoida. Ise ilutegija, meenub lause mis hea tuttav kord ütles.. ja näe, igaüks tahab ilu, rahu ja tasakaalu.
Tunnen, et on aeg füüsilisele kehale puhkust anda ja teha veidi mõttega tööd. Kahtlused ja kõhklused kerkivad igast mu keha nurgast muudkui üles ja mõte liigub enesehävitusrada, et miks küll ometi olen selline hädine sitapea. Mina, kes ma olen olnud tark tegema otsuseid mis on mind elus edasi viinud ja aidanud nii vaimselt kui füüsiliselt. Olen tihti tänanud iseennast oma valikute eest mis on olnud siiani head ja väga head just minule. Ja nii see peabki olema, et elame ju endale, kui lendame oma sellest kehastusest välja siis vaid meie ise ja kaasa võtame vaid iseenda kogemused ja imelise olemuse. Istun ja teen omale turgutava tassi teed ja arutlen lausa kõva häälega, miks on nii, et kaos su ümber tekib ja sa ei märka? Vaatan neid üles tõstetud toole ja põrandale laiali loobitud sodi ja mõttetut kraami ja olen taas ahastuse äärel. Kas tõesti olen võtnud endale liig suure vastutuse ja ei suuda minu õlad seda välja kannatada? Taas võitlevad mu sees positiivne ja negatiivne energia. Aga tean ju et ise valin ja ise teen oma valikud millised need iganes ei ole. Kas seistes poes leti ees valin osta vorsti või juustu või valin minna taas õppima ja ennast arendada või leppida sellega mis mul on. Võtan maast lapse tehtud päkapikukese jäätisepulga otsas. Vaatan ja hakkan naerma. Igal asjal on oma väärtus ja igal pisimalgi tolmutuustil on oma elu ja valik on taas minu, kas viskan selle kõik ahju või sokutan pisikese vidina sahtlipõhja oma uut aega ootama. Istun ja mõtlen, kes on need asjad toonud, teinud või kui palju ma seda ka kasutan. Ei ühteg,i need lihtsalt on ja kõik. Ja sealt saabki kord kõik alguse ja valik on minu, kas kannan seda ja lasen kanda seda korteri karmakoormat edasi või olen tubli ja loobin seda vana ja koltunud sodi lihtsalt ära ja lõikan oma kodu mitte vajalikud niidid ära ning liigun ilusama, uue ja puhtama poole. Plaksutan kõvasti käsi ja pesen oma teetassi, vaatan aknast välja ning tänan universumit taas iseenda ja oma valikute eest. Pühin sodi harjaga kokku ja vean veel lapiga tolmurullid riiulitelt ja voodite alt ära ning kõik lendab kergusega ahju. Tõmban tikku ja ütlen kõvasti aitähh nende tunnete eest ja uued tunded saavad taas mu juurde tulla kui olen ahju ukse kinni pannud. Olen oma koristamisega jõudnud lõpule, põrandad pestud ja värskelt klopitud vaibad maas lõhnamas. Istun taas oma armsa diivani nurgale ja teen omale pai ja kallistan ennast. On vahel vaja teha suurpuhastust enda sees ja enda peas ja see saab toimuda siis kui sinu ümber on puhtus energeetiliselt ja sinu tunnetus läheb läbi selle protsessi puhtamaks ning sina ise kaasa arvatud. Nii, et kallid sõbrad, soovitan soojalt ennast kätte ja jalga võtta ning oma ümbruskond liigsest infost puhtaks teha. See on hea, väga hea. Ei ole ühte ilma teiseta kui teeme üht juhtub läbi selle ka kõik muu. Palju päikest, puhtust ja rahu teie meeltesse kullakallid lugejad ja lehele sattujad.
Aga nüüd koristama.